Mõtteid rahvuslikust poliitikast

Ernst Ein

Sissejuhatuseks natukene autorist iseendast:

Seda küsimust tuleb hoolega vaagida, kuidas tookord Eesti poliitilistes ringkondades Itaalia fašismi üldisemalt suhtuti. Nagu väidab vabadussõjaluse uurija R. Marandi paljudele andmetele tuginedes, oli see suhtumine mitmel pool positiivne. Eesti tegutses tollal mitu võimude poolt registreeritud ühingut-liitu, kes levitasid ‘‘fašismisuunalisi’’ ideesid: Tartus asutatud Eesti Rahvusfašistide Kogu, Tallinnas ja mõnel pool provintsis tegutsev Eesti Isamaaline Ühing, akadeemilise liikmeskonnaga Eesti Rahvuslaste Klubid, mis 1933. aastal liiduks (ERK) ühinesid. See liit deklareeris oma põhikirjas otse: võidelda meie rahvuse killustamispüüete vastu. ERK teoreetik, professor Ernst Ein soovitas luua Eestis Itaalia eeskujul avalik-õiguslike kutseorganisatsioonide süsteem ning moodustada autoritaarne valitsus... Ernst Ein oli tuline Mussolini toetaja, kirjutas nõukogude ajaloolane Olaf Kuuli, kes ruttas oma raamatus ‘‘Vapsidest Isamaaliiduni’’ ERK-d ja E. V. Keskliidu paralleel- või liitlasorganisatsiooniks tembeldama, kuigi neil puudusid igasugused kontaktid.

Kuid mõistmist, sallivust ja koguni sümpaatiat Itaalia fašismi vastu valitses Eesti poliitiliselt mõõtuandvates ringkondadeski. Itaalias Rooma õigust õppinud Tartu ülikooli dotsent (hiljem professor) Ein deklareeris end avalikult fašistide poolehoidjaks…1933. aasta suvel kutsuti ta endistest asunikest koosneva Riigikogu-erakonna (Ühinenud Põllumehed) liikmeks, sama aasta sügisel sai ta Ühinenud Põllumeeste ja Rahvusliku Keskerakonna J. Tõnissoni valitsuse kohtu- ja siseministriks. Asunike koondise peasekretär Ilmar Raamot, kes professor Eina hästi tundis, suuvitsel saigi fašist ministriks. Oma mälestustes meenutab I. Raamot, kuidas riigivanem küll olnud ‘‘kaunis sõnakehv ja torisenud Kösterile (tutvustas prof. Eina kandidatuuri riigivanemale) kurguhäälega vastuseks: ‘‘Küllap ma sellest tasku-fašistist jagu saan.’’ Sellest järeldub, et fašism oli vähemalt 1930. aastate esimesel poolel Eestis igati salongikõlbulik nähtus.¹

Siin peaks ka ära märkima, et prof. Ein oli väga lühikest aega minister (3.-21. oktoobril 1933), seega ei jõudnud ta ka midagi korda saata. Ernst Ein, nagu ka tsitaadist välja ilmub, on üks neid keda me tõsimeeli võime ilmakahtluseta kutsuda fašistiks. See artikel näitab professiori nägemust milline peaks olema Eestile omane fašism (nagu me teame on iga riik erinevad ja seega ei saa ka ühte ideoloogiat ühelt maalt ‘‘kopeerida’’ ja teisele maale ‘‘kleepida’’. Teksti originaali leiab alt poolt.²

MÕTTEID RAHVUSLIKUST POLIITIKAST

I

Tänapäeva eesti rahvuslus pole buržuaasne (buržuilik, kodanlik -autor) reaktsioon ega tsaristlik-dünastilise patriotismi taoline meelsus, samuti nagu ta pole ka ainult filoloogiline harrastus. Meie rahvuslus, nagu natsionalism kõikjal, näeb rahvuses kõrgeimat ajaloolis-ühiskondlikku tõelist organismi ja ta püüded on suunatud rahvuse võimsuse tõstmisele ning võimete suurimale arendamisele. Samal ajal on aga rahvuslikule liikumisele selge, et rahvuse juhtimiseks võimsusele riigivõim vajab otstarbekohast korraldust ja kodanike- ja klassidevahelise suhtlemise rajamist õigluse ja Õiguse kaitsele. Teatavasti avaldubki rahvuslus ka meil, vaatamata mitmesuguste organisatsioonide erivarjunditele, mitte ainult rahvusliku meelsuse õhutamises, vaid ka püüus mõjustada kogu avaliku elu korraldamist mitte mõne isiku või klassi, vaid rahvuse kui kõrgeima organismi huvides. Ja tõepoolest pole rahvuslus ainult kodaniku käitumisprintsiip ta eraelus, vaid samal ajal kriteerium, millest peab juhitud olema kogu avaliku ja riigi elu korraldamisel. Rahvusluse probleem seisab tänapäev mitte ainult nimede ja siltide rahvapärastamises, oma keele austamises jne., vaid kogu meie politilise elu suunamises rahvuse huvide teenistusse.

Mis puutub rahvusliku meelsuse tõstmisse, siis on seda tehtud enam või vähem alati, küll üksikute isikute, küll organisatsioonide poolt, ja see peabki olema mitte ainult rahvuslikkude eriorganisatsioonide, vaid kõigi me avalikku-riiklikku elu juhtivate organite ja organisatsioonide, eriti politiliste erakondade üldülesanne. Sest rahvusliku meelsuse kasvatamine on samal ajal riikliku meelsuse kõvendamine. Ja kui väidetakse õigusega, et parlamentaarses demokraatias on erakonnad rahva organiseerijad riikliku tahte moodustamiseks, siis on õigus ka nõuda, et erakonnad oleks rahva rahvuslik-riikliku meelsuse kasvatajad. Kui me analüüsime aga lähemalt rahvusliku meelsuse mõistet, jõuame tulemusele, et erakonnad on selle meelsuse süvendamise vastu küllalt eksinud. „Meelsus" tähendab ju inimhinge elementide — teadvuse, tahte, tunde — olekut teatud suunas. «Rahvuslik" tähendab esmalt erinevat teistest rahvustest, omapärast, siis rahvusele soodsat, rahvust pooldavat. Eesti rahvusliku meelsuse kasvatamine seisneb järelikult: teadvuse süvendamises eesti rahvuse väärtuse, Eesti riikliku iseseisvuse tähtsuse, vajalikkuse jne. suhtes; rahvusliku tunde äratamises, s. t. armastuse ja lugupidamise äratamises meie rahvuse ja riigi vastu, samuti kokkukuuluvustunde süvendamises rahvuse vajalikkude orgaaniliste osade — üksikute klasside, kutsete vahel; isikliku ja klassi tahte ja huvi allutamises rahvuslikule tahtele ja huvile. Ainult säärane rahvus, kel on tugevasti arenenud rahvuslik meelsus, s. t. kus on teadvus elav oma rahvuse väärtusest ja ülesannetest, kus on intensiivne kokkukuuluvustunne rahva kihtide vahel ja kus võimalikult suurema hulga tahe on suunatud rahvuse võimsusele, talub kriise ja võib saavutada suurt.

Mis on meie erakonnad ja muudki avalikud organisatsioonid teinud rahvusliku meelsuse kasvatamiseks? Ei pahandakski nii väga, kui nad ses osas mõndagi positiivset on jätnud tegemata, sest riigi algaastail on nii palju tegemist reaalpolitikaga. Kuid nad pälvivad etteheiteid rahvusliku meelsuse aktiivse langetamise pärast. Jättes kõrvale need ringkonnad, kes ei asu meie rahvusriiklikul platvormil, või kes meie riiki tunnustavad ajutisena, paratamatu pahena kuni paremate aegadeni (neile ringkondadele ei tehta etteheiteid, need tuleb soodsal hetkel kõrvaldada), peab eeskätt konstateerima, et meie erakonnad on eksinud rahvuslik-riikliku meelsuse vastu igapidi. Esiteks nad on alavääristanud üldsuse ees risti-rästi ja vastamisi peaaegu kõik meie riigimehed ja vabadussõja juhid. Vastastikuste alla-hindavate atestatsioonide tulemuseks on asjaolu, et demokraatlikumate rahvakihtide (erakondlikult distsipliinitute, s. o. nende, kes usuvad kõike, mis oma erakonna ajaleht kirjutab) silmis pole meil läbi-läbi ausaid ning korralikke riigimehi olemaski. Kas ei tekita see rahvas alaväärtuse tunnet eestluse suhtes, umbusku meie võimelisusse end ise valitseda?

Teiseks on mitmed erakonnad süstemaatselt oma taktika oluliseima nõudena või ainult valimisvõttena õhutanud klasside ja kihtide vahelist vaenu. Elus on nii-kui-nii kontraste ja huvide erinevusi. Riiklike erakondade ülesandeks peaks olema nende tasandamine riigihuvide seisukohalt, mitte aga nende süvendamine parteiegoistlikel motiividel. Kolmandaks on nad sisendanud kodanikes riikliku kohustustunde asemel nõudmistungi riigi vastu ja pakkunud end kõigi võimalike ja võimatute nõudmiste teostajaiks. Ei saa salata, et üksikud erakonnad siiski oma tegevuse põhjendusi poleks otsinud rahvuslikel kaalutlustel. Põlluharijate erakonnad on põhjendanud nende nõudmisi sellega, et põlluharija klass, moodustades arvuliselt rahva enamuse ja olles ühtlasi rahva toitja, moodustavatki oma huvidega peamise osa riigi ja rahvuse huvidest. Sotsialistide arvates talitavad just sotsialistid kõige rahvuslikumalt sest nende poolt propageeritavas sotsialistlikus ühiskonnas, kus pole kurnatavaid, saavat kõik rahvuse-liikmed oma võimeid maksimaalselt arendada ja seega rahvuslikule kultuurilisele suurusele kaasa aidata. Rahvuslik Keskerakond peab end riigihuvides teotsevaks erakonnaks par excellence, sest tal pole selja taga üht homogeenset sotsiaalset klassi ega apelleeri ta ka valimisvõitluses ühele teatud kihile.

Pole siin paik üksikute erakondade rahvuslikkuse analüüsimiseks; küll aga taheti viibata mõnele rahvuslikult kahjulikule nähtusele meie erakondade tegevuses. Olgu kuidas on, kas sõltub see rahvusliku meelsuse puudumisest või on puudunud aeg mõelda rahvuslikule asjale, igatahes peab konstateerima erakondade tegevuses alljärgnevaid võlaposte eesti rahvuse vastu.

Miks on see nii, et tunduv osa meie suurettevõtteist on võõrais kätes, kes kasustavad mitte niivõrt oma kapitali, kui just eesti rahva raha oma ettevõtete majandamises. Otsese majandusliku kahju kõrval meile tekib rahvas alaväärtuslikkuse tunne. Näib, nagu ei võiks eestlase ettevõttele anda miljardeisse ulatuvat laenu, küll aga võõrale, kes pealegi ei taha meie riigi vastu kanda elementaarseimaidki kohustusi. Miks pole erakonnad, kel olnud juhus olla valitsuses, asunud meie rahvastamisküsimuse uurimisele, kuna see peaks olema õieti esimeseks ja kõige tähtsamaks riiklikuks-rahvus-likuks küsimuseks — ja seda kahes, otseses ja aktuaalses riigikaitse mõttes ja meie rahvuse tuleviku seisukohalt. Esiteks piirimaade rahvustamise küsimus. Kas ei kerki ja ei pesitse Suur-Vene liikumise agaraid tegelasi just piirimaades ja kas pole karta, et Petserimaal võiks tulevikus tekkida sepa-ratistlik liikumine? Teiseks: miks pole meil ükski valitsus, ükskõik milliste erakondade kombinatsioonina ta sündinud, võtnud päevakorrale eesti rahvuse arvulise suurendamise probleemi? Suurel osal juhtumeil pole rahvaarvu suurendamise probleem mitte üksikute sugupaaride lahendada, vaid see on sõltuv reast sotsiaalseist, tervislikest, kõlblaist jne. põhjusist ja tegureist. Miks pole ükski erakond vähemalt uurima hakanud küsimust ja teid otsima seisukorra parandamiseks.

Veel palju muidki küsimusi võiks esitada meie riigi saatust juhtivaile organisatsioonidele. Kuid ülalmainitute, kõige ulatuslikuma tähtsusega ülesannete kõrval on need tagasihoidlikuma väärtusega.

II

Pikema tõendamisetagi peaks olema selge, et meie senisel riigivalitsemisel pole olnud peamiseks eesmärgiks eesti rahvuse kui kõrgema elava organismi teenimine ja tema ideaalide teostamispüüd. Ta iseloomustavamaks jooneks on olnud nii-öelda asjaajamispolitika ja seegi mitte alati kontinuitiivne, vaid lühikeste perioodide järgi vahelduv ministrite vaheldumisega. Ei taha öelda, et see on iseloomulik ainult meile; ei, seda võime panna tähele paljudes teisteski riikides, kus politiline elu rajatud samale põhimõttele. See põhimõte on individualistlik põhivaade ühiskonnale ja riigile, mille järgi ülim eesmärk ühiskondliku korralduse juures on indiviid, mitte rahvus, mille politiliseks vormiks on riik. Selle põhivaate rakenduse leiamegi liberaalseis ja demokraatlikes majandus- ja politilisis õpetusis.

„Riigi elanike mass pole kunagi uniformne ja püsiv, vaid kujutab endast erinevate huvide kaootilist seisundit. Ideede ja huvide ümber, mis enamvähem grupeerunud, tekivad erakonnad. Kui pole üht erakonda, mis absoluutselt tugevam teistest (säärasel juhtumil võiks see valitseda teatud järjekindlusega ja kannaks siis ka ainulist vastutust riigi ja rahvuse saatuse eest), siis on vajalik pöörduda koalitsiooni teele, milles otsitakse kompromissi erisuguste rühmitiste, huvide ja ideede vahel, kuid iialgi pole säärane koalitsioon rajatud stabiilsele tasakaalule, ja see asjaolu takistab terviku õiget juhtimist. Riik muutub sel kombel katsekojaks, kus proovitakse järjekorras mitmekesiseid huvide kombinatsioone ja hävitatakse nad sama kiiresti. Tulemuseks on valitsemise ebakindlus, valitsusel kulub palju energiat tema vastu sihitud attaakide (rünnakute -autor) tõrjumiseks, nii et lühikesegi valitsemise kestel ei saa kogu energiat pühendada juhtivale tegevusele. Sageli ministrid pole suutnud tutvudagi oma valitsemisharuga, kui valitsus peab juba lahkuma, et aset anda uuele võhikule. Rahvas on sellise süsteemi juures küll garanteeritud võimaliku türannia vastu, kuid riik toob sellele ohvriks oma ehituse soliidsuse, autoriteedi. Rahvus kaotab võimalused läheneda oma tuleviku ideaalidele; ta jätab kõik saatuse hooleks ja alistub samal ajal mitte vähem halastamatule türanniale — ametnike bürokraatiale ja saatusele.

„Mis saab nii edasi minnes rahvusest ja riigist? Kes usub rahvaesindusliku süsteemi imetegevasse jõusse, kes usub, et piisab despotismi vältimisest, et siis läheb kõik hästi, et ühiskond iseendast sammub paremuse poole. Riigi poolt rahvuse-ühiskonna kui terviku juhtimine koondub säärase süsteemi juures miinimumini, sest rahvuse immanentsete huvide ja ideaalide teostamine jäetakse üksikute indiviidide hooleks. See on see individualismi idu, millele on rajatud suur osa tänapäeva ühiskonna- ja riigikordi". (Giamberardini' järgi.)

Moodne rahvuslus ei jaga individualistlikku ja atomistlikku vaadet rahvusele. Rahvus pole praegu elavate, ruumilises läheduses olevate inimeste summa, või koguni nende enamus. Rahvus on üksikisikuist ja neist koostatud kihtidest kõrgem organism, kel oma kõrgemad huvid ja ülesanded kui indiviidil.

„Ta hõlmab loendamatu arvu inimpõlvi minevikus, olevikus ja tulevikus. Rahvusel on alati täita olev programm, missioon, mida kannavad järjestatud generatsioonid." (Mussolini).

Omapärane kultuur on rahvuse kõrgemaid ülesandeid ja selleks on meil, eestlasil, häid eeldusi. Peale selle on meil koos soomlastega Suur-Soome-Eesti missioon, mida korduvalt on väidetud. Võib-olla käesoleva põlve enamus ei mõista eestluse missiooni ja ülesandeid, kuid see ei tähenda veel, et eestlusel nad puuduksid. Neist arusaamine võib kuuluda praegu vahest vähestele ringkondadele, kuid noorele generatsioonile saavad nad omaks ja see annab neile elamismõtet ja võitlushoogu. Eestluse missioon ja ideaalid on need, mis neid suudavad tõsta kõrgemale individualismist ja jämedast materialismist. Olgu millised tahes konkreetsed eestluse ülesanded, on selge, et neid tõsta suudame seda kiiremini, mida paremini oma rahvuse moraalseid, majanduslikke ja politilisi võimeid arendame.

Rahvuse arengul on sarnasust inimisiku arenguga. Mõlema juures võime isiksuse kujunemisel leida neli momenti: omapära, seesmise ühtluse, iseseisvuse ja enese maksmapaneku tungi (Herz, Zur Soziologie der Nation, 1931). Iga rahvus erineb teisest objektiivsete tunnuste kaudu, samuti kui inimisikud üksteisest erinevad ja iga isik tahabki millegi poolest olla originaalne. Üldise rahvusliku liikumisega käib kaasas ka teadlik omapära kultiveerimine, näit. keele puhastamine võõrmõjudest. Seesmine ühtluspüüe, mis kantud ühtekuuluvuse tundest, avaldub mitmel alal, näit. üldkeele loomine murrete asemel, õigusnormide ühtlustamine, majanduselu koordineerimine, ühiste kommete kujunemine ja kõrgemal rahvusmeelsuse astmel teatud ühiste tõekspidamiste ja ühiste rahvusideaalide kujunemine. Kui rahvusel on tugevad seesmised sidemed, siis võib selline rahvus ajuti isegi võõraste võimude all seista, kuid rahvus ei kao ja soodsal juhul ühineb rahvus ja võidab taas oma iseseisvuse. Väga tähtsaks momendiks rahvuse nagu inimisikugi juures on püüd iseseisvusele. Ja see on täiesti mõistetav, sest ainult iseseisvana võib rahvas täiel määral oma võimeid arendada. Mis kasu oleks näit. ingerlaste kultuurautonoomiast, kui Moskva tunnustab viisaastaku huvides tarvilikuks ingeri „kulakute", s. o. energilisemate ingerlaste, Ingerist väljasaatmise ja Ingeri territooriumil asuvasse mõnda suur-tööstusse veab kümneid tuhandeid venelasi: vaatamata ingerlaste autonoomiale oleks sääraste, Nõukogude majandustervikulrs võib olla kasulikkude sammudega hävitatud ingeri rahvus.

Eriti oluline on iseseisvus Eestile. Kui nüüd peaksime kujutlema meie maa sattumist mõne suurema rahvuse, näit. Vene või Saksa, võimu alla, siis oleks Eesti mõne aastakümnega võib-olla mitmekordselt võõra rahvaga koloniseeritud ja kuna eestlaste rahvuslik enesetunne pole juurdunud veel küllalt sügavale, oleks eestlased lühikese aja jooksul assimileerunud teistega. Viimaseks momendiks rahvusisiksuse arengus on maksvuse tung; see avaldub nõudmises, et meid koheldaks samaväärselt teistega, ja paremal juhul avaldame teisest üleolekut.

III

Nüüd, kus meil on saavutatud riiklik iseseisvus, peame kasustama kõik vahendid eesti rahvuse tugevndamiseks moraalselt, materiaalselt ja politiliselt. Peame võrdlema endid malevaga, kel ees pikk rännak ja seepärast vajab ta moraalseid eeldusi, distsipliini, rahuldavat varustust ja toitmist, head juhtimist ning teadvust eesmärgist. Oma väärika tuleviku nimel peavad eestlased passiivsest rahvast kujunema aktiivseks ja teadlikuks rahvuseks. Aktiivne rahvuslus peab läbistama Eesti kogu kultuurilise, majandusliku ja seltskondliku elu kõigis ta avaldusis. Positiivse ülesandena riigil olgu mainitud siin mõned tähtsamad. Eestlaste kõlblate väärtuste kõvendamine vastava kasvatuse teel koolis kui ka väljaspool koole. Kasvatuse eesmärk olgu mitte ainult ja eeskätt teadmiste kuhjamine, vaid tahtejõulise, vastutusvõimelise, tööka ja rahvuslikult meelestatud Eesti kodaniku kujundamine. Ajakirjandus, tõlkekirjandus, avalikud etendused jne. tulevad seada vastava reguleerimise alla, mis kindlustaks riigi, rahvuse ja nende institutsioonide autoriteedi, samuti kõlblustegurite puutumatuse. Rahvusliku riigikodaniku kasvatamine on esimesi ja tähtsamaid ülesandeid riigil, seda ala ei tohi jätta parteidevahelise kauplemise objektiks. Majandusliku võimsuse tõstmine rahvuse kui terviku ja ta liikmete tarviduste parima rahuldamise huvides. Selleks otstarbeks peab riik rajama majandus-politika teatud kindlaile põhimõtteile: tuleb objektiivselt kindlaks teha meie majanduse võistlusvõimsemad alad, et neid paremini viljelda, teiseks tuleb majanduselu kõik tegurid rakendada tegevusele rahvuslikult ja riiklikult soodsamas suunas. Mis puutub suhtumisse majandusliku algatuse vormidesse, siis naib, et tänapäeva eestlase hingelaadi juures pole mõeldav mingisugune kollektiivne, sotsialistlik majandamine, vaid reeglipäraselt paremaks tuleb pidada eraalgatuslikku vormi. Eraalgatus tuleb allutada riiklikule kontrollile, kui seda peaks vaja olema kogu rahvamajanduse huvides. Seega siis mitte mingisugune sotsialism, ka mitte riigisotsialism pole soovitav, vaid eraalgatusel põhjeneva majanduse sotsiaalsuse printsiibiga läbipõimimine; riigi puhtmajanduslike, mitte otseselt avaliku huviga seotud ettevõtete võrk tuleb revideerimisele võtta, sest nagu mitmet puhku väidetud, toovat nad kogusummas riigile kahju. Muidugi peab süsteemi muutmisega olema ettevaatlik, sest veel halvem oleks lugu, kui need ettevõtted läheksid eesti kapitalide puudumisel võõrastele. Samuti tuleb töö tunnustada sotsiaalseks kohustuseks: see pole mitte paljas fraas, vaid eri-seaduseandlus võib sellistele printsiipidele vastavalt luua rida erinorme, mis neid viiksid ellu. Nagu majandusfaktorid — töö ja kapital —, nii ka mõlemaid esindavad kutseorganisatsioonid tulevad rakendada riiklike huvide teenistusse sel teel, et tunnustatakse avalik-õiguslikeks organisatsioonideks (milliste tipporgan on ,koda") ainult säärased, kes teostavad oma kutse majanduslike huvide kaitse kõrval rahvus-riigi huvile vastavat ülesannet nagu rahvamajanduse tõstmist ühelt poolt tootmise ratsionaliseerimise, kooskõlastamise, seaduste hulga ja omaduse tõstmise teel, teisest küljest tööoskuse tõstmise teel; viimaks oma liikmete kõlbla ja riikliku kasvatamise jne. kaudu. Ainult säärased kutseorganisatsioonid võivad olla avalik-õiguslikud, s. t. võivad esindada tervet kutset, olgu siis riiklikes asutistes ja funktsioonides, kollektiivlepingute sõlmimisel, sunduslike maksude määramisel jne. või teisest küljest on sääraste organisatsioonide süsteemi kaudu riigil võimalik juhtida üldsusele kasulikus suunas rahvamajanduse tegureid ja jõude. Iga majandusharu tööandjate ja töölisorganisatsioonide esindajaist moodustatakse ühised liitorganid, kontrollimise ja lepitamise otstarbeks. Kõigi nende liitorganite üldkogu moodustaks rahvusliku majandusnõukogu, mis oleks nõuandjaks sotsiaal- ja majanduspolitilistes küsimustes (töö ja kapitali suhete reguleerimises, majandusharude kooskõlastamises jne.) ja kutseorganisatsioonide süsteemis teatud kõrgemaks kontrollijaks ja distsiplineerijaks organiks, kuuludes kas teatud ministeeriumi või valitsuse juurde.

Majandusliku võimsuse arendamisega peab käsikäes käima ka töö-kaitseõiguse arendamine ja tööliste hüvitamine majanduslikust edust. Töö ja kapitali suhted peavad õigusega paremini reguleeritud olema kui praegu ja nende kollektiivsete tüliküsimuste lahendamiseks tuleb sisse seada sunduslik töökohus, kes teeks otsusi õigluse põhimõttel. Nende tähtsate ülesannete kõrval on siiski esmajärguliseks ülesandeks demograafilise probleemi lahendamine, millest oli kõnet juba eespool. Veel rida teisi tähtsaid ülesandeid peab riik täitma, et kindlustada rahvuse tugevust tuleviku jaoks; piirdusime siin ainult mõninga probleemi püstitamisega, jättes üksikasjaliku ja viimisteldud käsitelu tulevate kirjutiste hooleks.

Tänini pole ükski meie valitsus ega riigikogu võtnud tõsiselt kaalumise alla mainitud küsimusi. Riigivanema hr. Päts'u viimane kõne Riigikogus oli tublisti häälestatud patriootilises toonis: riigivanem toonitas tugevasti meie kapitali patriotismipuudust, rahvusliku ühistunde vajadust jne. Kuid vaevalt võib ühe, ehkki autoriteetse riigimehe kõnest ennustada süsteemi muutust meie edaspidises valitsemises, kuni meil valitsemine sünnib rahvakihtide peamiselt materiaalsete huvide esinduse baasil. Kuni pole stabiilse valitsuse kindlustust, ei saa kõnet olla ka pidevusest riigipolitikas. Riigile ja rahvale on kokkuvõttes kasulikum stabiilne valitsus, isegi kui ministrid pole eriliselt silmapaistvad, valitsustest, mis lühikese aja tagant vahelduvad, isegi kui säärased ühepäeva ministrid on geeniused. Siia ei kuulu konstitutsiooni üksikasjade vaatlemine, vaid mõne printsiibi püstitamine, millele peaks vastama soovitud konstitutsioon. Peale valitsuse autoritaarsuse nõude peaks kogu riigiaparaadis rakendatama kindel isikliku vastutuse põhimõte, juhtivatele kohtadele pääsmiseks ei tule ainuvalitsejaks jätta allpoolt valimise põhimõte, vaid rakendust peab leidma enamal määral kompetentse selektsiooni printsiip. Autoritaarsuse ja parema selektsiooni rohkemal määral rakendamisega ei mõtle me tõelise demokraatia likvideerimisele, sest rahvuslusel pole politiliseks ideaaliks mõnesugune autokraatne või politseiline kord, kuid samavähe quasi-anarhiline kord, mida küll demokraatia nimega tahetakse varjata.

1. Tiit Madisson. Vapsid. Vabadussõjalaste Rahvaliikumise tõus ja häving 1929-1938 lk 58-59

2. https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/28172