Rahvuslik Töökoondus, tema programm ja iseloom
Juhan Vilms
Alustuseks natukene Vilmsist endast:
Olles Jüri Vilmsi vend on tema nimi unustusehõlma vajunud, ilmselt enamasti tänu tema enda venna suurele populaarsusele, ning keda on mainitud tänapäeval väga tagasihoidlikult (ilmselt ikka tema vaadete tõttu).
Juhan Vilms sündis 10. septembril 1893 Viljandimaal Kabala vallas, õppis arstiteadust Tartu ülikoolis (1914–1917) ning Tomskis (1917–1919), kuhu ta oli Esimese Ilmasõja eest evakueeritud. Kodumaale naasis tšehhide-slovakkide mässava korpusega liitunud Vilms Vladivostoki kaudu. 1920–1924 oli ta Tartu Ülikooli patoloogia instituudi assistent. Vilms valmistus ülikooli kehalise kasvatuse teooria professoriks, kuid sellest kohast ta siiski loobus ning asus 1926. aastal praktiseeriva naha- ja suguhaiguste arstina Tallinna kust sai alguse tema eugeenika huvi. Juba, olles tudeng ülikoolis, oli Vilms tegus, osales Üliõpilaste Lehe toimetamises ning võttis sõna I eesti üliõpilaste kongressil 1917. aastal Tartus. Tomskis andis ta välja ajalehte Siberi Asunik. Kodumaale saabunud, liitus Vilms 1922. aastal Karskusliiduga, mille juhatuse esimees ta oli 1925–1926. Samal ajal toimetas ta ajakirja Tulev Eesti, mis oli Karskusliidu, eugeenikaseltsi ning Eesti Haridusliidu ühisväljaanne. Vilms oli üks Eesti eugeenikaseltsi Tõutervis asutajaid (1924) ning rahvusliku kasvatuse kongresside (aastatel 1927 ja 1935) ellukutsujaid ja organisaatoreid. Veel oli Vilms Kultuurkapitali nõukogu ning selle kehakultuuri sihtkapitali valitsuse liige (1928–1936). Ta lõi kaasa ka Töötute Haritlaste Ühingus, ühingus Elamukultuur ja Kultuur-sotsiaalses ühingus „Radikaal”, oli Eesti Rahvuslaste Klubi liige jne. Nagu vend Jüri, oli Juhan poliitilisel skaalal väga dünaamiline, olles mitte väga suur sotsiaalkonservatiiv vaid pigem mõõdukas kuid rahvuslane mõneti ka vasakule kalduv korporatist. Aastatel 1929–1930 töötas ta Tööerakonna fraktsioonis Riigikogus (1930–1932 oli nö iseseisev ehk parteitu), 1930–1932 kuulus Tallinna linnavolikokku. 1931. aastal, olles Tööerakonnas selle tema arvates liigse (ilmselt majandusliku) parempoolsuse pärast pettunud, asutas Vilms Rahvusliku Töökoonduse (millest tulebki all pool juttu aga mis paraku ei ületanud valimiskünnist ega pääsenud V Riigikokku). 1930. aastatel pooldas Vilms korporatismi ning võitles kutsekodade loomise eest, mis tundus tollal väga uudne majandussüsteem. Esimene Nõukogude Vene okupatsioon õnnestus Vilmsil üle elada, aastal 1940–1943 töötas ta Tallinna Tehnikaülikoolis tööstuse tervishoiu lektorina, hiljem raudtee ambulatooriumis. Saksa okupatsiooni ajal 1943. aasta augustis tuli Vilmsil käia Tallinnas Saksa julgeolekuteenistuses ülekuulamisel, kust põgenes otse Soome viivale paadile. Põhjanaabrite juures tegutses Vilms enda asutatud pagulaste klubis ning Soome-Eesti Seltsis. Edasi liikus ta Rootsi, hiljem Argentiinasse, kus 1952. aastal suri. Ka paguluses töötas ta arstina. Vilmsi kirjatööd ulatuvad kehakultuuriteooriast suguhaigustevastase võitluseni, polügaamia propagandast korporatiivse ühiskonna promoteerimiseni kuid siin ei vaata me kumbagi teemat lähemalt. Tulevikus ehk ainult korporatiivsest ühiskonnast lähemalt aga teiste teemade uurimine ei ole selle veebilehe mõte ega ülesanne.
Erakonna programmi nõuded ilmuvad täielikumalt valimisplatvormis lähemal ajal. Siinkohal olgu toodud vaid põhijooned.
Programm koosneb VIIIst osast!
(Kiire kokkuvõttev osa, all pool leiab detailsema kirjelduse programmist punktide kaupa)
(Märkused mis on lisatud selle artikli autori poolt ja mitte originaalse autori poolt on tähistatud märgisega ‘‘-autor’’)
I. osa — Üldpoliitilised sihid
Rõhutatakse demokraatia kaitset ja eesti rahvuslust, laiade rahvakihtide ühiskond likku edu ja kaitset, eriti väike eraomanduse soetamise kaudu ka palgateenijatele — olgu vaimlisel või kehalisel töödel. Erakond ei seisa klassivõitluse alusel. Korruptsiooni vastane võitlus on selles osas eriti toonitatud. Üldiseloomustus erakonnale on: pahempoolne rahvuslik ja kodanline erakond, julgete uuenduste nõudmistega; eriti väikeeraomanduse sihikindlalt kaitse alla võtmine.
II. — Üldmajandus programm.
1. Nõutakse plaanimajandust 3 või 5 aasta peale. Suurtööstuse laiutamise piiramine. Käsitööstuse alal võistlevate siseturule töötavate ebaotstarbekohaste suurtööstuste likvideerimine ja selleks krediidi soodustamine. Väike-, kesk- ja käsitööstuse plaanikindel arendamine. Majandusteaduste kontrollbüroo loomine, mis plaanimajandust juhiks. Tööpuuduse kaotamine eelpool toodud plaanimajanduse kaudu (võib vähendada töõstussaaduste sissevedu aastas umbes 15 miljoni krooni võrra 1), uus maareform — 100.000 väiketalu ja eluasemekoha asuta mine ja Eesti majandus eestlasele. Väliskapitali kontroll.
2. Väike-, kesk- ja käsitööstuse eri nõuded — sisaldab 16 punkti, mis sel alal välismaa eeskujul ja käsitööstuse kongressidel üles seatud nõudmiste kohaselt koostatud, näit. — käsitöökoda, krediidid käsitööstusele. .Käsitööstuse turg Eestis — käsitööstusele jne
3. Kaubandus näeb ette otstarbekohaseid uuendusi väikekaubanduse kaitseks ja ostjaskonna rahuldamiseks. Võitlus parteide monopolikaubanduse vastu.
4. Põllumajandus — Kandev osa näeb ette uut maareform,i, riiklikkude maatagavarade jagamise kaudu ning maaostu eesõiguse maksmapanekuga ja söötismaade harimisele võtmisega, asutades ja kaitstes vaid peamiselt väiketalupidamisi, kalureid, aiandust jt. väikeseid maapidamisi. Uus maareform peab andma 100.000 väiketalu ja eluaseme kohte ja võib koos plaanimajandusega tõsta Eesti rahva arvu vähemalt 2 miljoni peale(!). (Eesti ja Taani on ühesuurused. Taanis elab 3 miljonit elanikku).
5. Erinõuded — Lasterikaste perekondade kaitset. Otstarbekohaste riiklikkude monopolide pooldamine j.m.
6. Pangandus ja krediidi poliitika — Suurem riiklik kontroll, võlgade mahakirjutamine riiklikudest pankadest, kaotada väike- ja käsitööstusele krediidi võimaldamise nõue jne
II. osa. Riigi- ja omavalitsuse asutuste teenijate nõuded
1. Alamapalgaliste teenijate õigusliku seisukorra kindlustamine. Riigiteenijaskonnas töö meeleolu loomise otstarbel tuleb koosseisude seadus maksma panna. Riigi- ja omavalitsuse teenijate haigekassa ravi pandagu maksma organisatsioonide nõudmise kohaselt. Riigiteenijate organisatsioonide kutsetegevus saagu samasuguseid vabu päevi. Omavalitsuse teenijate teenistuse seadus tuleks maksma panna ühisel alusel riigiteenijatega. Selle püüdmiseni pandagu maksma - Valitsuse teenijate teenistus määrustikud.
2. Sotsiaalküsimustest ja palgateenijatest
Sotsiaal kindlustuse otstarbekohane läbiviimine. Üürivahede küsimusi, töölistet probleeme jne.
3. Kool, hariduspoliitika ja õpetajate eriküsimused
4. Naisküsimused
5. Seadusandlus ja seadus
Eestis maksku eestikeelsed seadused
6. Kehakultuur ja sport
Paneb erilist rõhku rahva tervishoiule ning kehalisele kasvatusele. Ainult poliitiline riiklik kehakasvatuse ja spordiprogramm, mis seni Eestis kellelgi pole partei programmis olnud! Nõuab, et kehakultuuri küsimused (ujumisstaadionid, tennisväljad, võimlad, tervisvõimlemine jne.) tehtaks riiklikudeks küsimusteks. (Näib olema kindel, et mõni partei nende nõuetega ka oma programmi täiendab.)
Kokkuvõttes on Rahvusliku Töökoonduse ühiskondlik ülesanne muuta meie majanduspoliitika suund suurtööstuselt väike, kesk- ja käsitööstusele, nõudes sihikindlat plaanimajandust ja ette valmistada uut maareformi — mille üldsihiks oleks kaotada tööpuudus.
Kirjeldatud põhjapanevaid nõudeid ei sisalda ühegi eesti erakonna programm. Need nõuded pole ka sisuliselt nii parematiivale kui ka sotsialistidele vastuvõetavad, sest nende huvid nõuavad praegust olukorda — suurtööstuse ja suurtalude kaitset — ühedele kapitali pärast, sotsialistidele aga suurtööstuse proletariaadi alalhoiu tõttu, sest tööline saades väikse eraomanduse — ei ole ta enam sotsialist ja see nõrgendaks sotsialistide revolutsiooni eelvägesid, mis koosneb peaasjalikult suurtööstuse proletariaadist.
(Ja nüüd pikemalt ning detailsemalt Vilmsi Rahvusliku Töökoonduse programmist - autor)
ÜLDPOLIITILISELT
Põhjalike ja julgeid uuendusi töötavate ja laiemate rahvakihtide elujärje tõstmiseks.
Tööerakond on ühinenud majandusrühmaga - vastuvõttes nende tingimused. Tööerakond oma poliitikaga (teravilja kaitse, tollipoliitika, kogumeeste toetamine, sotsiaalseaduste materdamine jne) on ka ennemalt sihikindlalt tagurlust näidanud. Keskerakond omab parempoolse ilme, on rikaste erakond. Keskerakonna ja sotsialistide vahel on tühi koht. (S, Klau: «Balt. Monatsheft". «Rahva Sõna* aprillil 1932.)
Rahvuslikul Töökoondusel on täita tähtis poliitiline ülesanne - täita see poliitiline tühjus - ja olla kogu töötavate ja laiemate rahvakihtide elujärje tõstmise kaitsja, edendades ja luues väikeeraomandust.
Kindla ja ausa valitsuse loomist.
Maavalitsused kaotada.
Maavalitsuste asemel luua uus lihtsam ja odavam korraldus. Panna osa maavalitsuse ülesandeid vallavalitsuse - ja osa keskvalitsuse peale. Valdadele suurem tegevusvabadus. (Suured erakonnad ei taha kaotada maavalitsusi sest oma mehed on leiva otsas.)
Välissõjavõlad revideerimisele.
Kui oma sõjavõlga ei suuda korralikult tasuda rikas Saksamaa (Dawes’i, Young’i kavad jne), kui kustutamist nõuab Itaalia, kui meie võitlesime kogu Euroopa kasuks enamlastega - siis on ülekohus maksta üle 8 miljardi sendi välissõjavõlga, mis teeb 8000 senti iga Eesti riigi kodaniku peale. Seepärast nad peaksid kasvõi osaltki kustutusele tulema.
Uussakslastele mõisade tasumaksmine revideerimisele!
Ei ole häbematut ülekohut - kui landeswehrlastele tasumaksmine! Sotsialistide valitsus A. Rei (August Rei) ajal algas neile tasumaksmisega. Ei keegi erakond - isegi sotsialistid mitte, pole võidelnud selle vastu!
Vabadussõjalastele antud lubaduste täitmine!
Paljudel vabadussõdalastel on maa saamata, nad on ilma tööta jne. Selle asemel ostavad potipõllumehed ja Saksa kapital (Scheeli kaudu) uusi mõisasid kokku. Ametkohtadel teenivad mitmed ‘‘onupojad’’, välismaalased ja optandid.
Riiklikud välisreisid, pidud ja esitused - odavamaks.
Majanduse alal
Plaanimajandus - 3-5 aasta peale!
Parteimajanduse, juhuslike jupp-seaduste, omavoli ja iga uue valitsusega muutuva majanduspoliitika asemele - peab tulema plaanikindel majanduskava. Selle kava välja töötamine anda tuntud majandusteadlaste, majanduslikkude organisatsioonide ja ülikooli õppejõu kätte. Majandusteaduslise büroo loomine majandusministeeriumi juurde - konjunktuur jne. andmete läbitöötamiseks.
Tööstuses:
Väike-, kesk- ja käsitööstuse edendamine!
40.000 käsitööstuses (väike- ja kesktööstuses) töötavad kodanikud vajavad enam kaitset. Nende kaitseks on vaja vastav tolli ja krediidi poliitika, milleks vaja selle kohaseid seadusi.
Suurtööstust piirata!
Suurtööstus juhtida samm-sammult tema loomulikkudele aladele (tooresained jne.) näiteks - paberi- ja puutööstus, kiviõli, klaasi, tselluloosi, kaseiini, kunstsarve ja teised tööstused. Vabariigi algusest on suurtööstused saanud üle 3 miljardi sendi riigilaene, pool on kirjutatud korstnasse! Kesktööstus vaid 200 miljon senti. Väike- ja käsitööstus (35.000 tööl) - mitte sentigi!
Käsitöökoda!
Väike- ja käsitöö arendamiseks avalik-õiguslik organisatsioon. 30.000 käsitöölist ei kuulu praegu Kaubandus-Tööstuskoja alla. Käsitöökoda ei tooks riigile erilist kulu. Sarnased kojad töötavad Saksamaal, Prantsusmaal, Austrias, Tšehhis jne. Krediidid väike- ja käsitööstusele. Suurtööstuse krediitide piiramisest saadav raha juhtida käsitööstuse edendamiseks. Käsitööstuse alal mitte asutada uusi vabrikuid, kuid võib isegi vanu sulgeda.
Saapavabrikud siseturu jaoks - kinni!
Eestis on vähemalt 7000 (1923. a. rahvalugemise andmeil) kingseppa ja kingsepa töölist, kes valmistavad umbes 700.000 paari saapaid aastas (aastane tarvitus on 1 milj. paari.). Ülejäänud 300.000 paari valmistavad vabrikud. Vabrikute suurendamisega mõnesaja töölise juurde võtmisega, mis on lihtne krediidi kaudu, jääks 7.000 inimest tööta - vabrikutes tööl praegu aga 300 töölist.
Käsitööstuse turg - käsitöölisele!
Mitmekesiseid seadusi käsitöö edendamiseks välismaa eeskujul. Seda on võimalik isegi 3 aasta jooksul kõik teostada: käsitööstuse, väike- ja kesktööstuse ameti asutamine majandusministeeriumi, käsitööstuse väike-koperatiivid, ebaloomuliku võitluse eemaldamine riigi poolt (tööstuskoolid, vangimajad), soodsamad veotariifid, ehituspoliitika, õppekorraldus, riiklikud tellimised jne. Maa käsitööstuse eriline edendamine! Stipendiumid, käsitöö kohad jne.
Väiketalude, aednikkude ja popside kaitse!
Nad jäeti põllutöökoja alt välja - ei ole põllumehed! Pidavat olema kõik puhastverd töölised — proletaarlased ja tulla anda tööliskoja alla tööliste meelevalda! Seda tegud — (põllumeeste) kogud ja sotsialistid! Juurelõiked, krediidid, toetused, instruktorid, väiketalude ja teiste eeskujulikud majapidamised, auhinnad, ühistegevus jne — nagu Taanis, Soomes, Rootsis. Meil on kaitstud vaid suurtalusid (teravilja kaitse, tööerakond: Strandman: 350 milj. riigiraha teraviljale juurdemaksuna 30.000 suurtaludele ja kõigest 150 miljonist 100.000 väiketaludele! Parteimajandus —tapamajad, kogude ettevõtted töötavad riigi rahadega - väiketalude vastu!).
Maasoovijate registreerimine!
Ometi on kord vaja selgeks teha maasoovijate arv.
Põllumajanduse kaitse!
Põllumajandussaadustele tuleb kindlustada välisturge ning sisemaal tuleb majanduselu nii juhtida, et oleks ostuvõimeline ja ostujõuline tarvitajaskond (tööta tööline ja näljapalga saajad ei jõua võid ja liha osta.).
Kalanduse edendamine ja kalurite kaitse!
Õnnetusjuhtumite vastu kinnitus, laenud, külmetusmajad, instruktorid, turgude korraldus, ühistegevuse arendamine, kala sisseveo piiramine jm.
Võitlus parteimajanduse ja võlts ühistegevuse vastu!
Eramajandus ja erakaubandus, mis asuvad tervetel ja ausatel alustel, kannatab väga palju äritegemisele ülesläinud ühistegevuse sooduste all, mis harilikult lähevad kasuks vähestele kildkondadele.
Vangide, eriti sunnitööliste rakendus maaparandusele!
Ei ole loomulik sunnitööliste rahulik elu riigi kulul vangimajades, võisteldes töökodades käsitööstusega. Tööle - rahva heaks!
Pankade ja krediidi poliitikas -
Riiklik kontroll on tarvilik plaanimajanduse seisukohast ja korruptsiooni vastu võitlemiseks.
Uus maareform!
Söötismaad harimisele!
Meil on 1.600.000 ha (tiinu) heina- ja karjamaad, 150 000 ha sood ja raba, 80 000 ha palgamaid. Suurtalud tulevad iga aasta massiliselt oksjonile, mis osalt juba nüüd Maapank asunduskapitali kaudu ära võtab ja tükeldab. Neist söötismaadest jm. saab esialgu vabalt luua 100.000 uut väiketalu ja eluaseme kohta a 10 ha (tiinu) keskmiselt. Oleks vaja vähemalt 2000 uut väiketalu aastas, et maal kinni pidada 6000-7000 inimest või 2000 perekonda, kes iga aasta linnadesse rändavad ja sünnitavad tööpuudust.
Raha - iga talu a 10 ha maksab koos hoontega Maapanga hinnagu järele 200.000 senti. 2000 talu aastas teeks 400 milj senti. Osa neist võivad olla eluasemekohad. Riik toetad 2/3 - 3/4 summaga. Seega aastas vaja 150-200 milj. senti. Võrdlus: hädaabitöödeks on antud 1932 talvel juba praegu 125 milj. senti ja nõutakse juurde mägede kasvamiseks!
Uus maareform nõuab ka talude kruntiajamist!
Maa rahva kätte! On häbi, et eestlased lähevad Kanadasse ja Brasiiliasse maad harima — aga omal seisab maa söötis!
Maha korruptsioon!
Kõrgemate ametnikkude ülejõu elamine, Riigikogu- ja valitsusliikmete arusaamatu rikastumine, oma majanduslikkude organisatsioonide huvide kaitsmine Riigikogus ja RIIGI HUVIDE VASTU, võlgade maha kirjutamine pankadest riiklikest rahadest jne — peab kaduma. Eesti tegelased ei tohi end müüa raha eest välismaa kapitali teenistusse Eesti rahva vastu. Korruptsiooni vastane seadus (eelnõu antud Riigikogule Juhan Vilmsi poolt, välja töötada, vastu võtta ja maksma panna.
Kadugu tööpuudus!
Eelnimetatud majandusprogrammi kokku võttes, tahab Rahvuslik Töökoondus plaanimajanduse kaudu kaotada tööpuudust Eestis. Kui kaob iga aastane 2000 perekonna (6000-7000 inimest) juurdevool maalt linna uue maareformi tagajärjel ja väike-, kesk- ja käsitööstus saab tööd iga aasta rohkem 15 miljoni krooni eest, millise summa eest on ülearust tööstuse saaduste sissevedu — siis on tööpuudus Eestist kadunud.
Sarnast tööpuuduse kaotamise kava põhjalikkude reformide kaudu pole Eestis ühelgi teisel erakonnal! Parempoolsemad ja keskerakonnad pakuvad vaid juurdelõiked, viletsaid metsa ääremaid ja soid — uudismaade kallale nad ei taha minna! Sotsialistide maaprogrammis pole uute väikeeraomanikkude väikemaapidamiste asutamist, vaid kõneldakse kolhooside asutamist nagu Veneski!
Sotsiaal- ja haridusküsimused.
Otstarbekohaste ja kutsealaliste sotsiaalseaduste kaitse
8 tunnilise tööpäeva ümberkorraldus vastavalt hooaegadele ja ametialadele. Töölistele tööpuhkuse võimaldamist. Pagarite öötöö keelu ja teiste väike-, kesk- ja käsitööstusesse puutuvate eriseaduste muutmised vastavalt elunõuetele. Kontori-, büroo-, pankade-, ja teiste ettevõtete teenijate õiglane haiguskindlustuse maksmapanek. Majaomanikkude ja üürnikkude vahekordade korraldamine õigluse põhimõttel kas lepituskomisjonide või mõne muu otstarbekohase korralduse kaudu.
Ühiskondliku hoolekande otstarbekohane ümberkorraldamine kulude vähendamise põhimõttel. Kõik need eelpool nimetatud seisukohad on tarvilikud, kuna ühelt pool parem tiib koos tööerakonnaga pole hoolinud sotsiaalseaduste kaitsest ja see hoolimatus on viinud inimese ilma asjata kommunistide ridadesse, on ka paljusid sundinud sotsialistidele hääletama. Teiseltpoolt on aga sotsialistid liig suurte agarusega igasugu tööaja, töökaitse jne seadusi nõudnud, mis pole elule vastavad, mis on muutunud töötegemise takistuseks, edendades tööpuudust nt 8 tunnilise tööpäeva seadus väiketööstuses, pagarite öötöö keelu seadus jne!
Rahvuslik Töökoondus on järkjärguliste ja jõukohaste töö ja tööliste kaitseseaduste tuline pooldaja.
Kool rahvuslikuks, praktiliseks ja autonoomseks!
Kool muutugu vastavaks rahva omapärale ja nõuetele (põllumajandus). Õpetajate õiguslist seisukorda kindlustada, õpetajate teenistuse seadust selles mõttes muuta. Järelvalve pedagoogiliseks. Bürokraatlikus, onupojapoliitika ja parteipoliitika kadugu koolist. Külaelu tuleb muuta kultuurilisemaks, et ta seoks noori maa külge.
Usu- ja mõttevabadus
Rahvuslik Töökoondus võitleb õigluse, aususe, isikuvabaduse ja kultuurivabaduse eest. Sotsialistide vaenu külvamine (klassivaenu õhutamine) koolist välja. Usulahkude üheõigusluse (võrdsuse) kindlustamine.
Tervishoid ja kehakultuur
Terves kehas - terve vaim!
Kehakultuur ja tervishoidline sport tuleb viia massidesse! — Võimlad, mänguplatsid, ujulad, jne peaks korraldatama riigi ja omavalitsuste kaasabil.
Meie tahame rahva kehalise kasvatuse küsimust kilbile tõsta ja kuulutada kehaline kasvatus mitte kellegi erahuviks vaid riiklikuks (huviks) ja ühiskondlikuks küsimuseks. Seda nõuab meilt rahva tervis, vaim ja riigikaitse.
Kõik kehakultuuri harrastajad, sportlased, kehakultuuri sõbrad ja pooldajad ning kõik kellel kallis meie rahva tervis ja vaimline tasakaal, tulevad koos V Riigikogu valimistel Rahvusliku Töökoondusega, kelle ridades võitlevad mitmeid kehakultuuri juhte ja tegelasi.
Kõik kes peavad tähtsaks rahva tervist, kes hindavad kehakultuuri tähtsust annavad oma hääled Rahvuslikule Töökoondusele!
Riigi- ja omavalitsuse teenijate suhtes
Parempoolsed majandusmehed, kes oma ebaõnnestunud ja korraldamata majandusettevõttetega on viinud rahva viletsusse (Unioni vabriku ja Diskonto panga pankrotid, laenude korstnasse kirjutamine, parteimajandus, Ovo jne) on hakanud oma partei majanduse ahnuse varjamiseks hakanud otsima rahvale enestele asemele teisi vaenlasi. Nad on tembeldanud selle vaenlaseks riigi- ja omavalitsuste teenijad ning on hakatud nende vastu levitama valeandmeid ja vaenu, nimetades ametnike ebariiklikeks jne.
Rahvuslik Töökoondus peab tarvilikuks, et rahva ja ametnikkonna vahekord oleks normaalne.
Rahvuslik Töökoondus asub seisukohal, et riigil on oma ülesannete täitmiseks vaja riigi- ja omavalitsuste teenijaid ja neil teenijail peab olema ka kaitset. 80% riigi omavalitsuste teenijatest saavad palka all elatamisminimumi s.o. 60-80-90 krooni kuus.
Rahvuslik Töökoondus tahab kaitsta kõiki alama ja keskmise palgalisi riigi- ja omavalitsuste teenijaid, samuti ka kaitseväelasi ja üleajateenijaid, kelle õlul lasuvad suured ülesanded ning töö raskused.
Riigi- ja omavalitsuse teenija on rahva ja riigi hoolas sulane, teener ja igat korraliku teenrit peab kohtlema auväärselt — seda nõuab Rahvuslik Töökoondus. Selle juures tabab Rahvuslik Töökoondus võidelda korruptsiooni, riigitegelaste arusaamatu rikastumise, mitmekoha pidamise ja suurdirektorite kõrgete preemiate vastu.