Johannes Aavik kui vastuvoolu ujuv rahvuslane

Johannes Aavik sündis 8. detsembril 1880 Randvere külas, Laimjala vallas, Saaremaal. Ta sündis Laimjala valla vallakirjutaja pojana. Isa vend, Kuressaare kaupmees Jakob Aavik (Joosep Aaviku isa) ostis Mihklile Kuressaarde maja. Johannes Aaviku isa asus sinna elama koos abikaasa Ann Aaviku (1849–1918) ja laste Aadu, Liisi ja Juuliga. Johannes Aavik elas oma vanematekodus Kuressaare gümnaasiumi õpilasena aastail 1898–1902 ja hiljem, 1919–1926 samas koolis eesti keele õpetajana töötades. Johannes Aavikut tuntakse tänapäeval kui keeleteadlasena kuid selles artiklis keskendun mina tema artiklite kogumile nimega ‘‘Rahvustunde nõrkusest Eestis’’ koostatud aastal 1988 Loomingu Raamatukogu XXXII aastakäigus.

Rahvustunde nõrkusest Eestis

Aavik alustab oma kritiseerimist juba slängi kasutusest pihta ja ka sellest kuidas eestlaste seas on toimumas ‘negatiivne selektsioon’ kus enamvähem igast haritud eestlasest saab mingi hetk, kui ta peaks talupojaseisusest välja kasvama, sakslane või venelane. See on tänu sellele, et tal ei ole enam oma suguvendade ühiseid huve ning nõnda ei tunne ka ühtekuuluvst nendega. Eriti sellistel juhtudel kellest sai aidamees või kubjas abiellub ta ikka omaenda ‘klassist’ nö, mitte mõne lihtsa talutüdrukuga. Sealt läheb see edasi, ta paneb need lapsed saksa kooli, seal nad õppivad saksa keelt jne jne…

Edasi läheb Aavik juba poliitilisemaks kus ta kritiseerib nii sotsialiste kui ka kodanlasi (nn ‘‘rahvuslasi) kuna nemad ei ole Aaviku meelest arendanud piisavalt Eesti rahvuskultuuri. Eriti tugev löök läheb Tõnissoni enda vastu kuna tema ei ole kirjutanud mingitki ideelist rahvusliku teost mis võiks kõnetada noori nagu on kõnetanud neid sotsialism. Aavik ründab samuti ka haritlasi samal alusel kuid ka töölisklassi kuna nemad huvituvad ainult Aaviku meelest pelga materialismiga, näidates välja vähe huvi omaenda rahvusele. Aavik taunib samuti üleüldist alaväärsuskompleksi mis on (enamasti) küll sotsialistide seas kuid ka saksa- või venemeelsete kodanluse seas meie ajaloo ning hetkeseisukohta. Siin on Aaviku meelest ikkagi jälle see sama kodanlus süüdi kes ei ole sütitanud tõelist kirge Eesti rahva südames, et nad tahaksid ikkagi olla ideelised rahvuslased.

Aavik ei eita sotsialismi täielikult, vastupidi, ta mõistab tööliste ning ka sotsialistide muresid ning arvab, et need mured saaksid ainult lahendust rahvusriikluse läbi kus kõiki rahvuskaaslasi koheldakse väärikalt. Ta avaldab ka suurt muret ka keskkooli ja üliõpilaste üle keda Aaviku meelest on jällegi mõjutamas siin noori ikka see sama lai vene hing ja vaimuelu. Vaatamata sellele, et Aavik kritiseeris sotsialiste nende rahvuslembuse ning isegi vaenulikkuse tõttu, tõdeb ta:

…samuti kui tõsine rahvuslane muud ei või kui aina rõõmustada kõigist sotsiaalseist parandusist, mis tööliste ja üldse laiemate ringkondade olukorra lahedamaks teeksid, ja püüdeist, mil on ideaaliks kaotada igasugune sotsiaalne ülekohus ja viletsus! Sest see kõik on just väikerahva rahvusluse rahvalikkudes huvides: mida suurem iga üksiku isiku majanduslik lahedus, seda tugevam rahvus, seda rikkalikum rahvuskultuur võiakse luua ja ülal pidada, sest väikerahvuse lippkiri olgu ikka: kvaliteet kvantiteedi vastukaaluks, s.o. väärtus arvule, tihedus suuruselle vastukaaluks.’’ - lk 17

Aaviku meelest peavad sotsialistid jätma oma ‘‘ilkumise’’ rahvusluse kallal ja taktikat muutma kui nad tahavad ka nt haritlaste toetust. Aavik tsiteerib laignalikult ka Shakespeare’i kontekstis, et Eesti rahvusasja tuleb vaadata äärmiselt teravalt - ‘‘to be or not to be’’ ehk siis ‘‘olla või mitte olla’’. Samas peab Aavik väga tähtsaks keelt ning teda kurvastab jällegi mõlema nii saksa kui ka vene keele pealetung (tänapäeval enamasti toimub see inglise keele slängiga ja mingil määral ka ikka vene keelega) kuid ta pakub alternatiivi sellele slängi pealetungile ning ümberrahvastamisele, milleks ei ole mitte ‘‘rahva sulgumine enda teokarpi’’ nagu seda sõnastab Aavik, vaid ühe kauge võõrkeele õppimisega ning ka nende kultuuride õppimisega. Hiljem kiidab ka Aavik sotsialiste kes tema meelest on rahvuslikumaks muutunud, eriti sotsialistid-revolutsionäärid sellega, et nad Vene metropolist lahku lõid ja eraldi Eesti partei asutasid. Aavik näeb tulevikus kahte sotsialismi: üks on huvitatud rahvuslikust võitlusest, kultuuri arendamisest, teine aga puht internatsionalistlik, igat rahvuslikku värvi vihkav ja vaenustav. Kuid Aavik jätkab ikkagi mõlema poliitilise spektrumi kritiseerimist nende varajase lehmakauplemise ning parteivõitlusega olevat juba kohe alustanud, unustades jällegi ära rahvuse. Kodanlaste meelest olevat rahvusvõitlus tarbetu kuid paljude sotsialistide meelest just lausa kahjulik! Aavik toob samuti ka näite ühest kodanliku partei juhtidest, olles minister, proovis selgitada Eesti Noorsoo Ühenduse juhile, et ühenduse iseloom ei tohiks olla ‘‘poliitilist’’ (tähendab isamaalist) iseloomu.

Kolmandas peatükkis analüüsib Aavik meie kultuuri omapärasust ja rahvuslike pahesid. Ta rõhutab jällegi keele tähtsusele, öeldes, et ‘‘koos keelega, kaob ka rahvus’’. Ta paneb rõhku alateadvusele ehk kui juba inimene mõtleb võõrkeeles, siis ta on juba ümberrahvastatud. Eestlaslikkus peab olema avaldatud ja rõhutatud igas kultuurivormis, alates kirjandusest ja kunstist ning lõpetades igasuguste teadustega nagu filosoofia, poliitika jne. Aavik küll kiidab meid meie hinge üle, tuues välja meie visaduse, sitkuse, kannatlikuse, kuid ta toob välja ka mõned pahed, nendeks olles pealiskaudsus ja peenuse puudus. Pealiskaudsusest toob Aavik välja ka meie juba toonase ‘‘orjaliku järeletegemise tungi suurrahvaille.’’

Põhjuseks miks sotsialistid olevat rohkem rahvuslikumad kui 1905. a. olevat tingitud Aaviku meelest puhtast rahvusinstinktist, kuid nendib ikka veel aastal 1927, et sotsialistlikud ning isegi kommunistlikud ollused on liiga laialt levinud noorsoo seas. Aaviku meelest on küll balti saksa mõju olnud meil kahe poole, ta tagi meid küll väga töökateks ja korralikeks, kuid ta oli vägagi ideelage ning vene mõju olevat olnud ainult igati negatiivne oma lodevuse, lohakuse ja laiskuse suhtes, isegi mõtlemises milles Aavik süüdistab ka eestlaste pealiskaudsust. Aavik ründab ka internatsionaalset sotsialismi, ehk kommunismi (samuti kritiseerides neid ning öeldes, et sellist asja nagu ‘‘marurahvuslus’’ ei eksisteeri Eestis, millega tuleb tingimata nõustuda) otse kõige teravamas vormis mille peale kindlasti iga liberaal hakkaks karjuma tolerantsusest:

''Tõepoolest, kui sotsialistid meil rahvusasja kohta võtavad niisuguse seisukoha, siis tuleb sotsialism meil tunnistada kahjulikuks nähtuseks, mille vastu peab hakkama võitlema. Ta tuleb meie rahval suust välja sylitada.'' lk 32

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks tsiteeriksin ühte aforismi viimasest peatükkist aastal 1940 mis veenas mind, et kuigi Aavik end ei pidanud nn ‘‘kolmanda positsiooni’’ toetajaks (vähemalt mitte avalikult) siis võttes arvesse eelmised tsitaadid ja järgmise kinnitavad need minu kahtluse täielikult

:

‘‘Ühekülgselt sotsiaalne maailmavaade (sotsialism, marksism jne) lõhub ja killustab ühiskonda ja elanikkonda samas riigis, õhutades inimeste vahel vaenu ja antagonismi, rahvuslik maailmavaade aga seob ja lepitab, sest rahvuslasele on tähtis IGA üksiku ühiskonnaklassi hüvang: kõik nad on nagu ühe ühise organismi tarvilised liikmed. Iga liikme vigastus ja haigus oleks kahjuks ja nõrgestuseks kogu organismile.’’ - Johannes Aavik lk 47-48